Kuum

Oh jaa kallid televaatajad üle pika aja!

Siin ma nüüd siis olen, on reede õhtu Paides, ETV mängib öökõlli teises toas juba ja keegi sõpradest ei viitsinud välja tulla. Paju vaatab kodus filmi, Jalakas on MSNis "away", vanemad ja õde läksid näidendit vaatama ("Proffet" Albus Kukenoosi rehes või aidas või mis ta oligi) - elan nüüd jälle ju Aiavilja uulitsas isa ja ema juures nagu 25-aastasele mehele kohane!

Nojah, kuna keegi välja ei tulnud ja olin jumala üksi, võtsin jalgratta, sõitsin napilt enne kümmet Grossi poodi ja ostsin kaks õlle (miks Krombacher, ei tea) ning ühe veini (odav Tšiili sitt) ja Värska Stereo.

Pidu sinus eneses, nagu vanad eestlased ütlesid. Või mono-trall. Ühemehe-party.

Enne tegin ränka metallitööd - panin bassile uue bridži peale. Tellisin USA-st, nimeks BadAss II. Viilisin rsk nagu Jevgeni Kogan Dvigateli päevil. Resultaadina tundub, et töötab kõik ja keeled ei käi kõveriti.











Veel enne oli eelviimane õppesõidutund, kus sai selgeks, et õppesõiduõpetaja Mati lemmiklugu on "Country Roads" ja spordialadest sallib ta vaid autosporti. Viisin jutu jalgpallile, selgus, et Mati seda ala põlgab. Olla 2 korda elus vaadanud - ühe korra MMi ajal Tartus mingis pubis, teine kord vene kroonus Voronežis. Viidi mängule.

Aga auto ei surnudki enam peaaegu välja. Peale seda tegin teooriaeksamit järele. Ainult üks viga üle normi! Läbikukkumine, ülinapp, Stallone eelviimane võitlus täielik, aga lõpuks muidugi - verenire lõual - pekstakse end läbi seinte võidu poole.

Aga muidugi ei tahtnud ma sellest rääkida: asja point ikka see, et jälle sai pildistatud! Ega ma siis blokki tühja juttu postita. Tühja pilti vbl küll, sest muidugi on maailmas 148 000 paremat fotograafi. Aga mis sellest. Nädal tagasi pühapäeval oli Kohilas Kaparock, kus sai
Vaikoga ja Rauliga - vt need mehed siin allpool, Vaiko on see prillidega ja Raul see habemega















esinetud Vaiko kahe plaadi lugudega (no ikka siuke Motörheadi laks - kidra, bass, trumm, kaks vogalit) ja siis jäi fotokas ka näppu, eks siis nüüd panen mingit häma ülesse siia.


No Kohilasse sõitsime Paidest muidugi Lokiga (vt siin), sest Lokil on nüüd pruut Kumma külas mis on seal lähedal ja sinnasõiduks kõlbavad ka kõige sitemad vabandused. Mis siis festarist rääkida - ofkoors, kaks kolm ja start. Lokil pruudi nokats ka peas (pildil)! Tagurpidi btw päris kole, mina panin selle talle nii pähe. Selleks, et Lokk on teadagi ilus poiss ja pildi jaoks ikka vaja mul mingigi ilu-advantage majja peksta!

Anoh - mul endal on ka nüüd suht random nokakas sest vana hea must/pleekinud nokats kadus ju Tallinna Kauboimaja teksaosakonnas surfates ära. Vist juunikuus. Ilmselt jäi kuhugi proovikabiini vms, igatahes lahkusin ühe oma treidmargita ja olin sunnitud Paide Kaubakeskusest anonüümse Northland Professionali PRUUNIKASHALLI (ja jah, nagu oleks korra seeditud seda mütsi, siuke värv!) nokamütsi ostma. Aga müts peab ikka mehel peas olema, dai pohh, mis värvi.

Ai - kõrvahark, vana m*** sibab laual! Kust tuli? Ah, okei. Oi, vein läks kurku. Ökk.

Jatkame. Mis tegi meele Kaparocki puhul mõruks - aga ainult korraks - oli see, et festival oli korraldatud nii, et laupäeval oli klassikalise muusika osa ja pühapäeval roknroll. See tagab/tagas selle, et
a) minnes on pohmakas
b) tulles on ka pohmakas ja (mis eriti jube) peab tööle minema!

Sest et - laupäeval võtad ju ikka mõne õlle meeldivas seltskonnas (meie Loki ja Foto aias jõime ja grillisime peale proovi nende elutoas, mis oli best ever ja meloodiline comeback Paides!), esmaspäeva pole aga veel vabaks kuulutatud. Peaks Harri Taligale helistama! Esmaspäev vabaks. Vms.

Okei - ühesõnaga. Pühapäev ja Kaparock. Lokk aitas mul enne LÕUNAAJAL kolida (super fänks, siukest meest teist ikka pole terves Ida-Paides), siis higised kered duši all puhtaks (mitte koos, kamoon, me ei ole peded, aga kui oleks, siis muidugi Lokiga! Ok.) .

Siis Paide Maksimarketist läbi. Karbisalat (riisi-tuunikala-porru: kui kerge pohmell on ja seda 400 g sisse sööd, siis hakkad õnnest nutma, ma garanteerin) ja pilsner (2 tk) ka autos sujuvalt vöö vahele ja üks kaks kolm - Raplamaa ava oma õnarused.

Enne helistasime Türile jõudes Pehujaanile, kes ütles muidugi, et ei tule meiega Kaparockile kaasa. Just olevat jõudnud Dalina rongi pealt. Ju siis aklimatiseerus. Või praadis midagi toitvat. Nii et Türil ei keerand vasakule, vaid šahh Konsumi juurest paremale ja ujulast mööda ja goodbye.

Autos (Käru kandis vms) üritasin meelde tuletada, milline see esinemiskava küll olla võis (esitasime sama koosseisuga lugusid ka 2 päeva varem arhitektide liidu suvepäevadel Viinistus). Kirjutasin paar eksemplari valmis kah, aga palju ei saanud, markerist tuli rets lebra. Isa mingi hi-fi disainerimarker, see mees terve elu ainult mürkidega koos veedakski!

Mäletan, kui tatina käisin tal töö juures Paide KEK-is ükskord , siis paps käis kogu aeg ringi respiraator näo ees, ise oli kunstnik! Ja sai töö juurest ekstra piima ka vist tervistkahjustava töö eest! Kes Van Goghile piima tõi, kui kutt endal kõrva maha lõikas?

Noh, enivei, Lokk oleks võinud markerist laksu alla jääda. Kork peale ja kõik korras.

Kava sai muidugi valmis ja vist oli õige ka (vt vasakul üleval). Süda on "Armastus päästab maailma", rist on "Kas usud sinagi".

Nii - kohale Kohilasse jõudsime, siis kohe autoga (laksti) bäkksteidži sõitsime. Seal oli The Suni buss (päris kole moll oli kapotile joonistatud, aga buss oli hea, nägi välja nagu B.A. oleks võinud tagaistmel magada vms - ikka GMC kui ma nüüd ei eksi) ja Vaiko auto oli ka seal ja igast muid parsasid, paremaid ja sitemaid. Saime Vaikoga kokku ja jagasime käepaelu igast keerulisi teid pidi. Kohe õlled ka sisse ja siis läksime Keraamikasse. Seal kusagil bäkksteidži taga võsa vahel oli mingi ahi, kus kõik vesipiipu popsutasid. Üleval silt - Keraamika.


No jah - nii see oli. Kollase särgiga meest pole au/mälu tunda/tuvastada, aga vanad non-alko ja pro-(vesi)piibu hundid Vaiko ja Niineste olid muidugi platsis, torud suus ja anumad mulisemas. Ega tegelt ei viitsind eriti minna ka lava ette bände vahtima ausalt öelda, midagi väga šeffi ei paistnd sealt tulevat ka ja siis tšillisime Keraamikas rohkem



AGA


AGA

AGA siis

tuli peale siuke bänd nagu Krimbel
ja peale nende paari lugu ma lihtslat pidin minema ja vaatama, kes on need mehed, kes tänapäeval sellise mussiga lavale julgevad tulla.
Võinoh, mis julgevad - hevi on ju popp! Nojah, ja selgeks sai ka, kes need mehed siuksed on. Fotosilm läks ka kohe pungi.
No kui on juba kaks vastakuti sünti laval ja kidramees, kel päiksekad laubal, siis teame ju kõik, mis mussi sealt tuleb.


Vot siuksed mehed! Kusjuures üks tüüp on ju see termika sündimees Harmo Kallaste või mis ta nimi oligi. No hevitralli nende meeste saatel ikka jagus!

Ok, vastavates telkides õlle, burksi jne värgi järel käies vaatasin Aidest veits ka ja Malenat, need olid sellised väljapaistvamad artistid tol õhtul võibolla ehk siis päris normaalsed. Aides vanasti tundus mingi siuke emojama, aga ikka paar lugu on täitsa kuulatavad, Malenaga jälle on nii, et oleks noorem, teeks ise vbl ka midagi sellist. Ülejäänud artistid väga ei loksutanud. Aa, Stele oli muidugi ka, oh issand, kohe tuli meelde aasta 1997 ja Paide kultuurimaja väike saal. Ja kohe sain aru, kui hea on mõnes mõttes, et Rooza Öökull ikka pole kokku tulnud. Noh, ühesõnaga ikka siuke komöödiaroki värk rohkem. Viimased 2 lugu olid eriti hullud - "Smells like teen spirit" ja "Hey Jude" mingis sellises - jeesus ma nüüd ei teagi - mis võtmes. Kaks tüdrukut laulmas, Yamaha PSRi orelisaundid Cobaini heliloomet embamas. Poprock? Yeah, whatever.

(nüüd juba pühapäev saabunud, blogikirjutamine on raske töö).

Siis oli veel Brides in Bloom, nägime Mäxi lava taga telgis. Ja läksime ise lavale. Ma arvan, et seda mis toimus, laseks pigem kajastada SL Õhtulehe autoriteetidel. Tsiteerin:

Lõppakord – Vaiko Eplik ja Eliit

Viimane oli ühtlasi selgelt ka peaesineja. Lauldi kaasa ja karjuti. Esimeses reas olevad neiud kippusid lausa üle piirde pudenema, kuid turvamehed, kellel nüüd oli tõesti palju tööd, lükkasid nad tagasi. Möllati kogu hingest ja hullemad hüppajad üritasid piiret maha rammida. Mõned neiud aga näitasid oma sümpaatiat teistmoodi – lava poole lendas valge rinnahoidja, mis leidis koha Vaiko jalge ees. Teine naisterahva riietusese lendas basskitarristi ette, kes pluusi aga rinnahoidja väel olevale neiule tagasi viskas.

Nagu iga esineja, kutsuti ka Vaiko Eplik ja Eliit lisalugudeks tagasi. Kiiresti mõne autogrammi andnud, kiirustatigi lavale. Aga lisalugu katkestati – basskitarrist ei oskavat laulda. Vaiko õpetas teda natuke ning festivali viimane lugu lauldi lõpu ja tugeva aplausini. "Kaparock 2007" sai selleks korraks läbi. Näeme järgmisel aastal jälle!

No artikli pealkiri oli ikka level omaette: Vaiko Eplik pesurünnaku all. Ene Sepp, vingelt keevitate!

Mis puutub sellesse, et mina "teise naisterahva riietuseseme" tagasi viskasin, siis tegelt olin ma sügavas segaduses, sest mul polnud aimugi, mida sellega peale hakata. Varem pole selliseid asju juhtunud. Olin väga meelitatud! Üks prillidega neiu viskas. Tase.
Pärast hurjutati - oleks pidanud topi kaasa võtma ja kodus seinale panema vms. Ok, järgmine kord.

Aa ja Ene Sepal on ofkoors õigus - "Kas usud sinagi" algust ei oska ma tõesti laulda, sry, peaks Siiri ja Viivi juurde tunde võtma minema.


Aga üldiselt oli laiv täitsa, et mitte öelda väga hea. Rock`n`roll!!

Panen ühe Aron Urbi pildi ka siia, loodan, et ta ei pahanda:


Nojah, ja siis läksime Dr. Love`i 4-toalisse hiigelapartmenti magama ja oligi kõik. Kuulasime enne veel vinüüle ja. Järgmine päev rongile ja otse tööle. Horror ses suhtes.

Ok tsaupakaa, järgmised uudised melorindelt loodetavasti siin üleval juba suht kiiresti.